Sisukord
Värske kohtulahend Harju Maakohtust. Ostja pilk jäi pidama neli aastat vanale ja 150 000 km läbi sõitnud Volkswagen Passatile. Müüjaga lepiti kokku hinnas, mis turutingimusi arvestades asus spektri kallimas otsas. Ostja tegi teadlikult natuke kallima valiku, eeldades vastukaaluks ka paremat kvaliteeti. Läks aga sootuks teisiti.
Õnneliku ostja esimeseks sõiduks oli kodutee pikkusega ca 100 km. Kohale jõudes kuulis ostja mootori töös ebaloomulikke helisid. Jättes auto tühikäigul töötama, süttisid masina armatuuris peagi ka hoiatavad lambikesed.
Järgmine sõit tuli teha juba auto margiesindusse, kus tuvastati mitmeid väiksemaid rikkeid ja puudusi. Teisel ja põhjalikumal ülevaatusel võeti lahti auto mootor ja leiti, et pole pääsu kulukast remondist, mille hind oleks küündinud ligi neljandikuni auto müügihinnast.
Ostja andis müüjale juhtunust teada ja palus remondi rahastamist. Müüja keeldus, väites, et auto oli üleandmisel täiesti korras. Autot oli regulaarselt hooldatud margiesinduses, lisaks oli ostjale üleandmise päeval läbitud tehnoülevaatus.
Kas müüja on eraisik või äriühing?
Kuivõrd müüjaks oli juriidiline isik, otsis ostja kõigepealt õigust Tarbijavaidluste komisjonist, nõudes kahju hüvitamist või müügihinna tagastamist. Komisjon andiski tarbijale õiguse, tunnustades tema õigust lepingust taganeda ning saada lisaks hüvitist tekkinud kulude eest.
Müüja komisjoni otsust ettenähtud tähtaja jooksul ei täitnud, mispeale pöördus ostja hagiga kohtusse. Kohtus tuli müüja lagedale täiendavate vastuväidetega, rõhudes muuhulgas sellele, et tegu ei olnud üldse tarbijale müügiga, sest müügileping sõlmiti panga kui liisinguandjaga, mitte aga ostjaga.
Tegemist ei olnud asjatundliku vastuväitega, sest rahastaja (liisinguandja) osalemine taolises lepingus ei väära tegelikku ostja-müüja vahelist suhet. Kohus leidiski, et tarbijalemüük on toimunud.
Tarbijalemüügi puhul kehtib üldjuhul eeldus, et kuue kuu jooksul ilmnenud puudus (lepingutingimustele mittevastavus) oli olemas asja üleandmisel. Siit tulenevalt pidi müüja suutma kohtus tõendada, et müüs korrasoleva auto ja rikke põhjustas hoopis ostja ise.
Müüjal käis selline tõendamiskoormis üle jõu ja ostja saavutas kohtus täieliku võidu. Müüja peab tagastama nii müügihinna kui hüvitama kõik muud kulud, mida ostja kõlbmatu sõiduriistaga seoses on kandnud, sh kohtukulud.
Kas ka eraisikust müüja vastutab?
Tulemus oleks olnud ilmselt sarnane ka tarbija-teemat kõrvale jättes ehk olukorras, kus ostja ja müüja oleksid olnud õiguslikus mõttes võrdses seisus (nt kaks füüsilist isikut). Eluliselt ei ole usutav, et müüja antud juhul mootoririkkest mitte midagi ei teadnud.
Võimalus, et riket ei olnudki ja see tekkis juhuslikult just uue omaniku poolt esimese 100 km läbimisel, kuulub pigem muinasjutu valdkonda. Järeldada võib seega, et müüja varjas osavalt puudust ja müüs teadlikult rikkis auto. Sellisel juhul langeb ikkagi vastutus müüjale.
Tarkusetera oleks ülaltoodu valguses selline, et kui kasutatud asja müüd, siis anna selle kohta ostjale kogu oluline info, mida tead. Niiviisi vabaned suurima tõenäosusega vastutusest. Seevastu teadaolevate vigade varjamine võib tagantjärele väga kalliks maksma minna.
