Lepingulise kohustuse täitmata jätmise või hilinemise vabandatavuse juures oluline silmas pidada mitte ainult seda, kas tänane eriolukord võiks liigituda vääramatu jõu olukorra alla, vaid ka seda, kuidas tõendada seda enda kodumaistele ja rahvusvahelistele lepingupartneritele. Iga konkreetne rikkumine peab olema vääramatu jõuga tugevas põhjus-tagajärg seoses ning seos peab olema tõendatav.
Hiinas väljastas valitsus COVID-19 suurima puhangu ajal vääramatu jõu sertifikaate, mis tõendavad, et riigis valitses sellel ajal erakorraline olukord ning seetõttu võib lepingurikkumist pidada vabandavaks. Sama teed on läinud ka näiteks Leedu, kus ettevõtjad saavad küsida valitsusasutuselt tõendit, kui riigis on ajutiselt võimatu normaalset äritegevust teostada.
Võib ka juhtuda, et Eesti ettevõtjate välismaised partnerid nõuavad eriolukorra tõendamiseks vastavaid sertifikaate või muid valitsusasutuste väljaantavaid tõendeid või tunnistusi, kusjuures seda kas juba lepingu sõlmimisel või rikkumise ilmnedes. Täitmist takistavate asjaolude tõendamise koormus lasub üldiselt sellel poolel, kes tugineb vääramatule jõule.
Eesti valitsus selliseid dokumente ei väljasta, mistõttu on oluline, eriti välismaiste koostööpartnerite puhul hoolikalt koguda tõendeid selle kohta, milliseid erimeetmeid on valitsus rakendanud, mis võisid mõjutada lepingu täitmist.
Lisaks valitsuse väljastatud õigusaktidele saab sellises olukorras kasutada ka tarnijate teateid, selgitusi, tõendeid tööjõupuuduse kohta, kui töötajad on pidanud märkimisväärselt palju haiguslehti võtma, või tõendeid muudest töötõrgetest. Ka Eesti ettevõtete vaheliste lepingute puhul võib osutuda vajalikuks, et lepingut rikkunud pool annaks teisele võimalikult palju teavet selle kohta, milles täpselt täitmise takistus seisnes.
Kindlasti on oluline tõendamisel eristada ka tavalist äririski, mis on omane ettevõtlusele, ja sellega seotud mõningast ettenägematust – näiteks kehv hooaeg või pikaajalise koostööpartneri pankrotistumine – vääramatust jõust. Majanduse üldine kehv olukord ei ole seega miski, mida vääramatu jõu tõendamisel esile tuua.
Eeltoodut on ettevõtjal oluline silmas pidada ka siis, kui koostööpartner saadab teate kohustuste täitmata jätmisest vääramatu jõu tõttu. Sellisel juhul tuleb hinnata, millisel määral liikumispiirangud, karantiinid või muud meetmed reaalselt mõjutasid kohustuse täitmist. Napisõnalise teate puhul võib küsida selgitusi selle kohta, milles täpselt takistus seisnes.
Kas selliseid riske saab tulevikus juba lepinguga maandada?
Rahvusvaheliste lepingute puhul võib olla force majeure eraldi ära selgitatud, piiritledes seda kas kitsamalt või laiemalt kui seaduses. Vääramatu jõu asjaolude väljatoomine võib olla mõistlik ka selleks, et vältida lepingupoolte vahel arusaamatusi nende sisu osas, eriti erinevatest õiguskordadest pärit lepingupartnerite puhul. Seda võib teha näiteks üldise sõnastusega, kirjeldades ettenägematu olukorra elemente.
Teisalt võib esitada ka nimekirja juhtumitest, mille puhul saab tugineda vääramatule jõule – näiteks laiaulatuslik epideemia või pandeemia, riigipoolsed piiravad meetmed, infotehnoloogiliste vahendite laiaulatuslik rike. Samuti võib kasutada kahe võimaluse vahepealset, kus on nii üldine selgitus kui ka avatud nimekiri asjaoludest, millest pole välistatud ka muud vääramatu jõu juhtumid.
Lisaks tuleb arvesse võtta ka teise lepingupoole geograafilist asukohta, sest ettekujutus sellest, mida saab lugeda äritegevust halvavaks looduskatastroofiks, võib riigiti suuresti erineda. Parimaks lahenduseks sellises olukorras on kasutada üldist kirjeldust ja avatud nimekirja konkreetsetest vääramatu jõu juhtumite esinemisest.
Rahvusvaheliste lepingute puhul tõusetub ka küsimus, millise riigi õigusele leping allub – tavaliselt on selleks lepingu koostanud poole riigi õigus. Eesti ettevõtjal on kindlasti lihtsam toimetada lepingu alusel, millele kohaldub Eesti õigus, kuna see hõlbustab asjakohase õigusabi saamist ning arusaamist lepingust.
Kokkuvõttes ei ole ühist arusaama, mis on käsitletav vääramatu jõu asjaoluna. Rahvusvahelistes lepingutes tuleks selles iga kord eraldi kokku leppida, arvestades lepingupoolte geograafilist asukohta, äritavasid ja üldist majandus- ja ärikliimat.
