Justiits-ja digiminister tänas oma Facebooki lehel ja ERR arvamusartiklis Mallukat, et ta Eestile meelde tuletas – avalik riiklik karistusregister on olemas ja igaüks saab sealt vaadata, ega lapsehoidja või naaber pedofiil ole. Paraku ei ole tegelikkus ka seal mustvalge.
Kui karistusregistri puhul arutame ligipääsu ulatust, siis täitmisregistri puhul seisame silmitsi hoopis teistsuguse probleemiga – register ei toimi, kuigi seadus seda ette näeb. Alates 1. jaanuarist 2024 kehtib regulatsioon, mille kohaselt peaks täitmisregistrist olema kättesaadav teave elatise võlgnike kohta ja kõikide teiste täitemenetluste võlgnike kohta.
Seadusandja on seejuures oma algset ambitsiooni juba piiranud. Leiti, et ulatuslik võlainfo avaldamine võib liigselt riivata isikute eraelu puutumatust. Tulemuseks oli küsitav kompromiss: avalikuks jääb elatisevõlgnike info ning juriidiliste isikute võlgnevused. Kuid ka see piiratud lahendus ei ole tänaseni reaalselt rakendunud. Täitmisregister kui keskne ja loogiline ligipääsukanal ei ole siiani avalikkusele kättesaadav, hoolimata seadusest tulenevast kohustusest.
Minister on viidanud, et elatisevõlgnike andmed on kättesaadavad elatisvõlgnike registri kaudu. Esmalt jääb õiguslikult selgusetuks, mis registriga tegemist on. Praktikas tähendab see aga mitmeetapilist ja ebaloogilist protsessi: kasutaja peab Eesti.ee-sse sisse logima, leidma menüü „Elatisabi“, liikuma taotluse alamvaatesse ning alles seal avaneb võimalus teha päring elatisvõlgnevuse kohta.
Tekib õigustatud küsimus: kas selline lahendus vastab seadusandja eesmärgile luua avalik ja kättesaadav register? On ebatõenäoline, et keskmine tööandja, üürileandja või krediidiandja otsiks võlainfot „Elatisabi“ alammenüüst. Sellisel kujul on tegemist pigem formaalse kui sisulise läbipaistvusega. Ehk oleks ka riiklikku elatisvõlgnike registrit vaja rohkem laiemale avalikkusele tutvustada enne, kui keegi ka sellest eraldi veebilehe teeb ja see probleemiks saab.
Kõige teravam vastuolu ilmneb aga riigi ja erasektori praktika võrdluses. Eestis tegutsevad mitmed maksehäireregistrid, kus müüakse igapäevaselt raha eest kümnete tuhandete inimeste võlainfot. Tegemist on eraõiguslike andmebaasidega, mida kasutatakse ärilisel eesmärgil ning mille andmete täpsus ei ole alati probleemivaba.
Samas on Riigikohus kinnitanud sellise andmetöötluse lubatavust, rõhutades, et maksehäirete avaldamine teenib avalikku huvi. See aitab krediidiandjatel järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet ning võib kaudselt kaitsta ka võlgnikku ennast liigse laenukoormuse eest.
Kui erasektor võib avaldada võlainfot avaliku huvi eesmärgil, tekib põhjendatud küsimus: miks peab riik samalaadset teavet täitmisregistris jagamisel ülemäära problemaatiliseks? On tõsi, et erasektori andmebaasidega kaasnevad riskid – valeandmed, identiteedivead ja mainekahju. Kuid just see on argument riikliku, kontrollitud ja usaldusväärse täitmisregistri loomise kasuks, mitte selle vastu.
Tänane olukord seoses täitmisregistriga on vastuoluline: riik piirab enda loodava registri ulatust eraelu kaitse kaalutlustel, kuid samal ajal toimib paralleelselt ulatuslik ja äriline võlainfo jagamine erasektori kaudu, lisaks mingi ebamäärane elatisvõlgnike register. Kui riik ei suuda pakkuda toimivat, selget ja usaldusväärset alternatiivi, täidab selle tühimiku paratamatult keegi teine, on see siis Mallukas oma sotsiaalse õiglustunde alusel või siis mõni äriühing ärilistel kaalutlustel.
Kokkuvõttes ei ole küsimus üksnes andmete kättesaadavuses, vaid ka õigusselguses ja usalduses. Avalikkusel on õigustatud ootus, et seaduses ette nähtud registrid ka tegelikult toimivad ning et nende kasutamine ei eelda süsteemi tundva juristi oskusi. Loodetavasti suunab riik lähiajal rohkem tähelepanu olemasoleva elatisevõlgnike info nähtavaks tegemisele ning viib lõpule ka täitmisregistri loomise – mitte üksnes formaalselt, vaid sisuliselt toimiva lahendusena.
Arvamusartikkel avaldatud orginaalis ERR portaalis.
